Oncology
Kilpnäärmevähk: liigid, kuidas seda ära tunda ja kuidas seda tänapäeval ravida
Enamikul juhtudel on kilpnäärmevähk ravitav. See artikkel käsitleb haiguse diagnoosimist, millised on erinevad tüübid ning kuidas seda ravitakse.
· 10 min read
Mis on kilpnäärmevähk?
Kilpnäärmevähk on kõige levinum endokriinne vähk, kuigi see moodustab vaid umbes 1% kõigist vähkidest. Juhtude arv on kogu maailmas kasvanud, peamiselt seetõttu, et ultraheliuuring võimaldab avastada väikeseid papillaarseid vähke. Kaasaegse raviga on enamikul kilpnäärmevähi juhtudest väga hea paranemisvõimalus.
Peamised kilpnäärmevähi liigid
Papillaarne kilpnäärmevähk (PTC) moodustab 80–85% juhtudest, kasvab aeglaselt, metastaseerub sageli kaela lümfisõlmedesse ning 10 aasta elulemus ületab madala riskiga patsientidel 95%. Follikulaarne kilpnäärmevähk (FTC) 10–15% juhtudest ja levib tavaliselt hematogeenselt kopsudesse ning luudesse. Medullaarne kilpnäärmevähk (MTC) moodustab 2–4% juhtudest, pärineb C-rakkudest, võib olla sporaadiline või pärilik (MEN2 sündroomid) ning toodab kaltsitoniini. Anaplastiline kilpnäärmevähk moodustab alla 2% juhtudest, on agressiivne, esineb peamiselt eakatel ning selle prognoos on halb. Hürthle-rakuline (onkotsüütne) vähk on follikulaarse kilpnäärmevähi alatüüp.
Sümptomid
Enamikul patsientidel on valutu sõlm kaelal, mida saab näha ultrahelis või on palpeeritav. Hoiatavad märgid on kiire kasv, kõva (tihke) või liikumatu konsistents, kaela lümfisõlmede suurenemine, hääle kähedus, neelamis- või hingamisraskused. Medullaarse kilpnäärmevähi (MTC) korral võib esineda kõhulahtisust ja õhetust. Anaplastiline vähk võib põhjustada kõva, fikseerunud massi, mis kasvab kiiresti, mõnikord vaid mõne nädalaga.
Vereanalüüsid
Määratakse TSH. Kaltsitoniini taset uuritakse siis, kui kahtlustatakse medullaarset kilpnäärmevähki (MTC), näiteks kui esineb MEN2 sündroomi perekonnas, kahtlane ultraheli leid või CEA tase on kõrge. Türeoglobuliinil ei ole diferentseerunud kilpnäärmevähi korral enne operatsiooni diagnostilist väärtust, kuid muutub peamiseks kasvaja markeriks pärast totaalset türoidektoomiat. Türeoglobuliini väärtused peaksid olema väga madalad või määramatud. Samal ajal tuleb mõõta ka türeoglobuliini vastaseid antikehi, kuna need võivad moonutada türeoglobuliini analüüsi tulemusi. Enne operatsiooni hinnatakse ka kaltsiumi, parathormooni, D-vitamiini taset ning MTC kahtluse uuritakse RET-geeni mutatsiooni ja metanefriine feokromotsütoomi välistamiseks.
Instrumentaalsed uuringud
Kilpnäärme- ja kaela ultraheliuuring on esmaseks uuringuks sõlme avastamisel, selle riski hindamisel TIRADS klassifikatsiooni järgi ning lümfisõlmede kaardistamisel. Kahtlase morfoloogiaga lümfisõlmedest võetakse biopsia. Peennõelbiopsia võimaldab määrata tsütoloogilise diagnoosi (Bethesda kategooria järgi). Suuremate või kõrgema riskiga kasvajate korral kasutatakse täiendavalt kaela- ja rindkere kompuutertomograafiat (ilma joodkontrastaineta, juhul kui radiojoodravi on lähiajal plaanis), kaela MRT retrotraheaalse või mediastinaalse leviku hindamiseks ning kogu keha radiojood uuringut või FDG-PET uuringut kaugmetastaaside avastamiseks. Kui kaltsitoniini tase on väga kõrge, tuleb medullaarse kilpnäärmevähi (MTC) kahtlusel teha kaela ultraheliuuring, rindkere- ja kõhu kompuutertomograafia ning luustiku uuring või MRT.
Ravi ja ravimeetodid
Operatsioon on ravi kõige olulisem osa. Madala riskiga ühepoolse papillaarse vähi korral, kui kasvaja läbimõõt on alla 4 cm, piisab enamasti sagara eemaldamisest (lobektoomia). Suurema riskiga, multifokaalse või suuremate kasvajate puhul tehakse totaalne türoidektoomia. Lümfisõlmede haaratuse korral lisandub tsentraalne ja/või lateraalne kaela lümfisõlmede eemaldamine. Postoperatiivset radiojoodravi (I-131) ablatsiooni kasutatakse spetsiifiliste keskmise ja kõrge riskiga diferentseerunud vähivormide puhul. Pikaajaliselt rakendatakse TSH suppressioonravi levotüroksiiniga, et hoida TSH tase alla 0,1 mIU/L just kõrge riskiga patsientidel, keskmise riskiga patsientidel vahemikus 0,1–0,5 mIU/L ning madala riskiga vahemikus 0,5–2,0 mIU/L. Anaplastilise ja kaugele arenenud medullaarse kilpnäärmevähi korral võib olla vajalik süsteemne ravi türosiinkinaasi inhibiitoritega (nt selperkatiniib, kabosantiniib, larotrektiniib, dabrafeniib/trametiniib) ning vajadusel ka kiiritusravi.
Jälgimine peale operatsiooni
Pärast totaalset türoidektoomiat koos või ilma radiojoodravita jälgitakse TSH, fT3, türeoglobuliini (TG) ja türeoglobuliini vastaseid antikehi (aTG) tavaliselt iga 6–12 kuu järel. Kaela ultraheliuuring tehakse 6–12 kuu möödudes ning madala riskiga haiguse korral 1–2 aasta tagant. Türeoglobuliini taseme tõus võib olla haiguse taastekke varajane tunnus. Medullaarse kilpnäärmevähi (MTC) korral tuleb jälgida esialgu kaltsitoniini ja CEA taset iga 3–6 kuu järel ning hiljem iga 6–12 kuu järel. Edasiste uuringute vajadus sõltub eeskätt kasvajamarkerite muutusest ajas. Soovitatav on eluaegne jälgimine endokrinoloogi poolt.
Kilpnäärmevähk: liigid, kuidas seda ära tunda ja kuidas seda tänapäeval ravida — Kilpnäärme Kliinik